Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kas sina oleks selle peale tulnud? Neli kavalat kohta, kuhu peita jõulukingid!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Stella K. Wadowsky kandmas Kadri Kruusi kotti | FOTO: Erakogu / Foto: Meisi Volt

Ajakirjanik Stella K. Wadowsky kirjutab oma blogis Stellaarium, kuidas jõuludel kavalalt kinke peita.

Vähem kui kuu aja pärast on jõulud. Leidub neid, kes jätavad jõulukingid viimasele minutule, kui ka neid, kes ostavad üllatused varakult valmis. Ma ise ostan kingitused üsna aegsasti, kuid kui ma seda ainsat ja õiget kinki pole leidnud, jätan mõne asja pigem viimasele nädalale. Mulle ei meeldi teha kingitusi kingituse pärast. Umbes nii, et linnuke kirjas - pole minu mure, mida kingisaaja sellega hiljem peale hakkab.

Meie pere päkapikuralli algab juba 1. detsembril, kui mu tütar tähtsa näoga oma sussi aknale sätib. Kuna mul endal lapsepõlves päkapikud ei käinud, tunnen juba pikalt mingit erakordset elevust. Kui aus olla, ei jõua ma ära oodata, millal 1.detsember kätte jõuab - olla päkapikk - see on lapsevanemana ikka üks ütlemata vahva amet. Paar aastat tagasi ostsin juba oktoobris oma lapsele suure kilekoti nukumööblit ning peitsin selle traditsioonilisse kohta - köögikapi kõrgele riiulile. Ma polnud arvestanud, et tütar oli vahepeal pikkust visanud ja vahetult enne detsembri algust leidis ta koti nukumööbliga, laekus õnnelikult minu juurde ja küsis: "Emme, kas need on mulle?" Mul ei jäänud muud üle, kui päkapikuvarud talle varem üle anda ja endal tuju nullist kinkide kogumisega nullist alustada.

FOTO: Stella K. Wadowsky

Sel aastal õnnestus mul osad jõulukingid iseäranis varakult leida. Ma ei otsinudki kinke, õiged asjad lihtsalt sattusid kuidagi ise minu teele ja nii ostsin esimesed asjad juba oktoobris ära. Ja otsemaid pidin välja nuputama, kuhu sel korral kingid peita? Siin on minu uued peidukohad, mida jagan ka sinuga.

1. Kuna mul on päris palju käekotte, otsustasin väiksemad kingitused susata garderoobis seisvatesse käekottidesse. Mitte keegi ei hakka tühjas kotis sorima. Kui sul on kasvõi üks kott, mis seisab kapis tühjalt, tasub sinna osad perekonna kingivarud ära peita. Keegi ei tule selle peale, et tühjas kotis sorada, seda tühi kott on ju reeglina tühi. Loogiline! Minul on kingituste käekottidesse peitmine juba paar aastat töötanud. Soovitan soojalt!

2. Paljud kingad seisavad mul samuti karpides. Seega panin osad pisikesed mänguasjad peitu oma kingakarpidesse, mis asuvad omakorda üsna kõrgel kapis. Varem peitsin asju ka kummikutesse. Nimelt armastan pööraselt limonaadi, kuid joon seda siiski üsna harva. Kui paar limonaadi lihtsalt peab mul kodus varuks olema. Samas on kord juba nii, et kui terve perekond teab, et meil kodus limonaad asub, juuakse see hoobilt ära. Nii peitsin kord avamata Coca-Cola pudelid oma kummikutesse. Paraku sattus tütar suvel nendele peale ja kutsus mind garerdoobi: "Emme, vaata, kui palju limonaadi! Sul on suvel päkapikud käinud!" Pärast seda otsustain, et kõrgel kapi otsas olev kingakarp on kindlam, kui põrandal reas seisvad kummikud.

3. Mida suurem kink, seda suurem peavalu. Kuid pole hullu - iga üllatus saab hoolikalt peidetud! Üks väike tuba meie korteris on nö. kolikamber, kuhu lendab kõik see, mida parasjagu vaja pole. Oeh... Mõtlen õudusega, et kunagi tuleb see kenasti korda teha. Kuid jõulude eel on sellisest ruumist täitsa kasu. Üks kink, mille tütrele ostsin, on üsna suur - selline mida kingakarpi või käekotti juba naljalt ei peida. Mu abikaasal tuli aga hea idee - ta pistis selle musta prügikotti, sidus pealt kinni, kirjutas peale: "Vanad hommikumantlid" ja viis kolikambrisse. Nüüd tuleb muidugi silma peal hoida, et keegi "vanu hommikumantleid" hajameelselt prügikasti või taaskasutusse ei vii.

4. Eelmisel aastal tegin enda jaoks pööraselt lõbusa eksperimendi. Nimelt on mu tütrel üks sahtel, kuhu ta viskab asjad (selline miniatuurne kolikamber), mida ta parasjagu ei vaja, kuid millest ei raatsi ka loobuda. Nii asetasin paki uusi vildikaid ja mõned ilusad märkmikud tema enda sahtlisse kogu selle pahna alla, mida ta parasjagu ei vaja. Mulle tegi lausa nalja, et tema enda kingitused olid peidetud tema tuppa. Ja ta ei leidnudki neid! Seega on minu meelest üsna lustlik peita kingisaaja kingid tema enda tuppa, sest vaevalt otsustab keegi omaenda kinke oma toast otsida.

Kõige olulisem on aga pidada meeles, kuhu jõulukingid on peidetud, sest muidu võib juhtuda nii nagu minuga sel suvel. Nimelt leidsin oma öökapi sahtlist toreda raamatu, mille plaanisin tütrele jõuludeks kinkida. Olin jõulude saginas raamatud aga täiesti unustanud. Nii sai ta selle hoopis sünnipäevaks. Lõpp hea, kõik hea. Kuhu sina oma lähedaste kingid peidad?

Rohkem retsepte, nippe ning trikke ja outfite vaata blogist Stellaarium!

Tagasi üles